Pesaleidja

Sabrina lugu. Ühe teismelise ema teekonnast - tänavalt hoiukoju ning loodetavasti juba varsti oma koju. Emme Sabrina tudustiil Sabrina saabus minu juurde hoiukoju 26.03.2014. Tal oli kaasas neli suuresilmset poega, kes polnud päris kindlad, et kas nad peaksid inimese eest pagema või hoopis uudistades lähemale tulema. Sabrina ja Ööbik esimest päeva hoiukodus Sabrina ise oli noor ema. Tõenäoliselt olid need kassipojad tema elu esimese jooksuaja õnnetu tulemus. "Edumeelsematel" kassineiudel võib esimene jooksuaeg tulla teismeeas, 6-7 kuuselt! Vaadates seda, kui sõbralik ta inimese läheduses oli, ei tekkinud mu väikses vabatahtliku peas kahtlustki, et ta on kunagi olnud kodukass. Kellegi oma. Aga see "keegi" polnud lihtsalt oma lemmiku eest piisavalt hoolitsenud. "Miks Sa nii julmalt üldistad?" küsite te. Minu vastus on lihtne - Sabrinal ei olnud varjupaika jõudes kiipi, seega ei olnud meil võimalik teda ka kellegile tagastada. Ka viitasid te

Olen eluaeg loomainimene olnud, ei kassi, ei koera, vaid loomainimene. Olen tassinud kiisusid, koeri ja metsloomigi-linde koju, turgutanud ja üles nad kasvatanud. Viimased küll loodusesse hiljem tagastanud, kuid teistele kodu pakkunud või päriskodud mujalt leidnud. Suure südamega inimeste süles on ruumi ka mitme kassipoja jaoks Mõni aeg tagasi aga otsustasin, et just Pesaleidja on õige koht, kellega üheskoos maailma paremaks paigaks muuta ning andsin sealjuures endale vaid kaks lubadust: esiteks, hakkan hoiukoduks vaid ühele kiisule korraga ja teiseks, et ühtki hoolealust ma endale ei jäta. Siis kuulsin aga pimedast emast Katjušast ja tema kolmest pojast üheskoos kasulapsega, kes Valga varjupaigast päästa tuli ja pikemalt mõtlemata ununes mu esimene iseendale antud lubadus. Võtsin nad kõik enda juurde. Viis kiisut kodus ringi ukerdamas tundus nii äge, mis sest, et elus tuli ümberkorraldusi teha. Neid emotsioone ei vahetaks ma mitte millegi vastu, mida kiisude edusammu